Vahest lihtsalt ei jaksa, kuid hea on teada, et alati pole vajagi.

Vaata neid tähti.

Need on samad tähed, mis moodustasid kujundeid ka eelmisel nädalal, aasta tagasi. Samad, mis valgustasid õhtuid, mil olime lapsed. Mil me polnud veel sündinudki. Sada aastat tagasi.

Mitte keegi ei saa kunagi teada, kes me oleme, aga nende õhtuid valgustavad need samad tähed taevas, mille valgel me südaöistel jalutuskäikudel kakaod rüüpame.

Vahest seikleb mu pilk mööda ruumi, mis on täis inimesi, üritades välja nuputada mida nad võiksid hetkel mõelda. Ma vaatan, kuidas nende kulmud on kaardunud. Üritan lugeda pilke, mis nende silmist peegelduvad. Jälgida viisi kuidas nad istuvad. Ja ma üritan lugeda nende mõtteid.

See on veider: fakt, et inimesed suudavad rääkida oma mõtetes ja me ei kuule neid ning kuidas nad võivad täpselt sama asja mõelda, "Huvitav mida kõik teised praegu mõtlevad?"

"Ma arvan, et perfektsus on inetu. Kusagil inimeste tehtus tahan ma näha arme, ebaõnnestumist, segadust, moonutusi."
- Yohji Yamamoto

Pille Hanni, "Ma armastasin kiskjat"

Lugesin mõnda aega tagasi läbi 2 aastat tagasi ilmavalgust näinud ja palju kõmu tekitanud Pille Hanni autobiograafia. Ma pole ammu lugenud raamatut, mis tekitaks minus nii palju vastuolulisi mõtteid ja emotsioone.

Raamatu peategelane oli terve raamatu kirjutanud suhteliselt subjektiivsena, enda arvamusest lähtuvana. Loomulikult, kes siis ei kirjutaks enda elulugu isiklike vaadetega. Üks läbivaid jooni kogu teose vältel oli see, kuidas autor ennast kõige ohvriks tõi, eelkõige armastuse. Ta süüdistas kogu oma ebaõnnestunud elus absoluutselt ennastsalgavat armastust oma abikaasa vastu. Nagu oleks armastus olnud mees, kes revolvrit ta oimu kohal hoidis, ning ähvardanud tulistada kui ta olnuks üritanud politseile teatada, et ta mees vastu hommikut inimliha köögis praeb. Nagu oleks armastus olnud hiiglaslike küünistega elukas, kes takistas tal haarata telefoni, kui mees tuli koju tapetute meenetega. Tema jaoks ehk oligi. Kuid ta ju ise lõi endale selle puuri, mida ta nimetas armastuseks. Miski, mida ma kunagi pole suutnud mõista, on enese ülemäärane salgamine, oma identiteedi alla surumine ja peitmine, oma 'mina' hävitamine. Ja seda kõike kellegi teise nimel. Kellegi teise, kes seda kõige vähem väärib ning kes seda grammigi hinnata ega väärtustada ei oska.

Ta kirjutab endast kui ohvrist. Ma ei väidagi, et ta seda polnud. Ta oli eelkõige vaimse vägivalla ohver. Ma pole õige inimene ütlema, et ta käitus valesti, kuigi kogu mu sisemus seda karjub. Mul pole vähimatki aimu, kuidas mina käituksin selles olukorras. Olgugi, et hetkel ma arvan täpselt teadvat, mida ma ette võtaksin, kui mu kunagine abikaasa oma mõrvatöödest mulle pajatama tuleks. Inimene võib ju paljutki arvata, tegelik olukord näitab aga mis juhtuma hakkab või mitte.
Huvitav lugemine.

"Inimsööja lesk - nii on mind kutsutud viimane veerand sajandit. Tookord mõtlesin ma nii:
"Ma ei tea, mis mul on, aga ma ei suuda teda üles anda. Ma tean, et ignoreerin kõiki seadusi, kuid ma ei suuda minna kaebama oma abikaasa peale, keda ma kõigele vaatamata armastan. Vaatamata isegi sellele, et ta on mõrtsukas. Olen alati olnud otsustusvõimeline naine, kuid miks siis nüüd ometi tõrgub kogu mu olemus? Mina saan armastusest aru nii, et see peab olema absoluutselt ennastsalgav, midagi vastu nõudmata, armastus peab esile tõstma selle inimese, keda armastad, sind ennast samal ajal varju jättes. Peab olema pikameelne, alandlik ja mis põhiline, tundma kogu oma olemusega, et oled nõus loobuma kõigest armastatu nimel.""

Mis on vale, saab õigeks. Mis on valu, saab rõõmuks. Mis on haige, saab terveks. Mis on raske, saab kergeks. Mis on kadunud, saab leitud.

Kõik, mida sa vajad, on aeg.