Ei, kallis, hulluks mindaksegi vaikselt, aegamööda, võibolla isegi nii aeglaselt et mõni ei elagi nii vanaks, et sinnani jõuda. Tavaliselt endale märkamatult, kuid neile kõrvalseisjatele kes näevad, mõistmatult kiirelt. Naljakas on sealjuures mõte, et vahel ei pruugigi keegi seda märgata. Mingil määral toimub see ju meis kõigis, ükskõik kui väga me selle vastu võitleme. Seega oleme me kõik sarnased - me kõik läheme hulluks, igaüks omal moel. See on aeglane protsess. Mõnikord.