Just believe!

2011-12-25T13:08:00.002+02:00

Inimene polegi mõeldud õppima lugudest, ta õpib kogemustest.

2011-10-10T21:08:00.004+03:00

On hetki, mil ma vaatan inimesi ja ma ei näe mitte midagi väärt imetlust. On hetki, mil nad suudavad mulle pisaraid ja kõhedust tekitada. Kuid on ka neid imelisi momente, mil võin rahulolevalt naeratada ning mõelda, et inimloom on siiski üks kummaliselt ilus olend.

2011-09-29T15:39:00.002+03:00

Inimesed kipuvad üldjuhul asetama suuremaid ootusi teistele, mitte endile. Just kui oleks kelleski teises kergem pettuda kui eneses. Lootes, et kui endal ei õnnestunud, siis temal ikka peab ju. Kallis sõber, lõpeta teiste peale lootmine ning võta end kokku, hakka tegutsema. Pane oma sihid paika ning per aspera ad astra.

2011-09-12T23:27:00.005+03:00

Lõpetasin taaskord A.Gailiti "Ekke Moori" lugemise. Ma pole päris kindel, mis mind selle raamatu juures nii väga köidab, kuid tean, et see ei jää kindlasti viimaseks korraks, mil seda loen.
Võibolla köidab mind Ekke nägemus elust: just kui oleks elu üks suur näitemäng, ning inimesed tühipaljad näitlejad, kellele elu iga päev uue rolli pakub. Ehk on see hoopis mõte sügavamatest eneseotsingutest ning teekonnast oma lahtiste allikateni. Kogu teose vältel üritab Ekke leida iseennast, võib olla igatsen seda ka mina. Olen ehk sama rahulolematu, püsimatu, toores ning tuiskav nagu too mitmepalgeline kildudest kokkuklopsitud rändaja.

Ekke leidis oma lahtised allikad.
Ühel päeval leian need ka mina.
Ühel päeval leiad need ka sina.

2011-09-08T17:07:00.004+03:00

Õpi iga päev midagi uut. Võta endale kõikjalt miskit kaasa. Kogu elult kokku need mälestused, mis on väärt mäletamist. Täites tühimikud oma igapäeva elus hetkeiga, millest tunneme rõõmu, loksub kõik muu just kui iseenesest varsti paika.

2011-09-05T21:34:00.002+03:00

"Seltsimeeste selline käitumine läks talle südamesse, ta unustas ära, et need õnnetud olid teda kividega pildunud, ta hakkas uuesti unistama sellest, kuidas neid muuta kangelasteks, kuidas juhtida rahvast, seda loodusjõudu, kes iseennast hävitas."
- E.Zola "Söekaevurid"

2011-09-04T23:25:00.002+03:00

Ära ole kurb.
Tee endale tass teed, võta pleed ning mine istu korraks maja ette. Vaata üles. Kõik need miljonid tähed säravad täna õhtul vaid sinule. Jutustades sulle lugusi, kuidas keegi just sel samal hetkel elumerel neid samu tähti vaatab ja kuulab, kuidas nad jutustavad talle loo sinust. Võibolla on täna tähti kuulamas ka ajalehemüüja Itaalia provintsist, karjus Andaluusiast või Ameerika president. Kuid võibolla on nad täna vaid sinu päralt.

2011-08-14T13:10:00.003+03:00

Kas sa tunned, et kõik on kuidagi valesti? Inimesed ei mõista sind, kassid ja koerad hoiavad sust eemale ning lapsed hakkavad sind nähes jonnima? Ilm on alati kas liiga palav või külm, vihmane või kuiv? Mitte miski ei õnnestu ja kõik läheb halvasti?
Sul on tunne nagu sa ei sobiks mitte kuhugi?
Ei, kallis. Sa oled lihtsalt vales kohas.

Otsi oma koht ses elus, sest just see loob aluse sinu õnnele.

2011-07-31T19:49:00.003+03:00

Võiksin tundide viisi istuda tema kaldal ning jälgida laevu sadamast väljumas või sinna sisenemas, jahte päikeseloojangusse kadumas või kalureid võrke vetesse asetamas. Võiksin lõputult kuulata tema lugusi või hingata tema õhku. See rahu ja sügavus selles tohutus kogus on ennastunustama panev. Lausa uskumatu kui palju armastust ja kurbust, hirmu ja julgustust võib millestki samal ajal õhkuda.

Meri, minu salajane pelgupaik.
Minu suurim hirm ja armastus.

2011-07-31T19:46:00.001+03:00

Kallis sõber,

Keegi ei saa sind rohkem armastada, kui sina ise seda teed.
Loodan, et mõistad seda peagi.

Parimat,
Angela

2011-07-31T19:30:00.003+03:00

Alati ei jaksa kõigi jaoks olemas olla. Alati ei jõua kõikjale. Alati ei suuda tempos püsida. Kurb, aga elu veereb ikka oma endisel kiirusel. On inimesed, kes tulevad ja lähevad. On neid, kes püsivad ehk pikemaltki. Mõni jääb vaid kõrvalseisjaks, kuid harvemini alatiseks kaasas kõndima.
Pole hullu, nagu ma ütlesin, me ju tuleme ja läheme.
Ma ei jaksa enam olla osa sinu elust. Sellegipoolest loodan ma, et see saab sul imeline olema!

2011-06-06T23:38:00.002+03:00

Nägin üks öö unes, et olin printsess.
Ärkasin.
Olin endiselt printsess.

2011-05-15T13:24:00.000+03:00

"Võib elada kirikuta, aga ei saa elada usuta."

Fred Jüssi ("Mister Fred")

Huvitavat lugemist

2011-04-24T21:32:00.005+03:00

"Miniloengud maksiprobleemidest"
Leszek Kolakowski

"Ajaloo halvimad otsused ja nende tegijad"
Stephen Weir

2011-04-16T12:06:00.001+03:00

Mari Pokinen - Vaata, ma kukun

2011-04-14T16:18:00.002+03:00

Ei, kallis, hulluks mindaksegi vaikselt, aegamööda, võibolla isegi nii aeglaselt et mõni ei elagi nii vanaks, et sinnani jõuda. Tavaliselt endale märkamatult, kuid neile kõrvalseisjatele kes näevad, mõistmatult kiirelt. Naljakas on sealjuures mõte, et vahel ei pruugigi keegi seda märgata. Mingil määral toimub see ju meis kõigis, ükskõik kui väga me selle vastu võitleme. Seega oleme me kõik sarnased - me kõik läheme hulluks, igaüks omal moel. See on aeglane protsess. Mõnikord.

2011-04-01T23:17:00.003+03:00

Andrus Vaarik:"Oh, mis ma vanainimene enam.."
Ita Ever:"Kus sa trügid!"

Vaatasin täna etv'st saadet Ita Everist ning uskumatu, kuidas üks inimene võib inspireerida sadu ja sadu eestlasi. Oma elu, oleku ja iseloomuga on ta ideaalse inimese üsna ligilähedane kehastus. Ja oma kustumatut optimismi pole ta kaotanud isegi nüüd, saades tänavu 80-aastaseks. Just tema positiivne suhtumine oma ellu ja selle raskustesse, muudab ta minu silmis elavaks legendiks. Rääkimata siis tema suurepärasest näitlemise oskusest. Andrus Vaarik ütles, et Ita Ever õpetab teda vananema, sest just see on tõeline kunst. Ka mina tahaks mõelda, et ma olen 80-aastaselt sama vaimukas, reibas ja positiivne, kuid sinnani on mul õnneks tervelt 62 aastat veel aega. Kui ma väiksena soovisin saada lauljaks, tantsijaks ning ostjaks. Siis nüüd, kui mina ükskord vanaks saan, tahan ma olla sama julge, otsekohene, õnnelik ja teotahteline, kuidseda on Ita Ever praegu.

Ning tsiteerides I.Everit, "jäägem moodsaks!"

2011-03-01T21:41:00.003+02:00

Ma ei uskunud, et see saab nii raske olema. Otsustasin, et unustan kõik need halvad mälestused ning proovin alustada uuesti, nö puhtalt lehelt. Paraku polnud mu vanad tuttavad kohad mu vastu sama sõbralike mõtetega. Mälestused on võimsad. Kui vaja, kaaluvad nad ükskõik kui tugeva soovi üles. Kui tahavad, elavad edasi olenemata sellest kas neid soovitakse või mitte. Jälle lahkusin ma sealt just kui pettudes iseendas. Aga ma ei anna alla. Ükskord armastan ma taas selle kollase maja kriuksuvat treppi ning roosade seintega magamistuba. Ma ei anna alla.

2011-02-28T20:41:00.003+02:00

Aeg ajalt on niiiii hea avastada, kui õnnelik ma olen!

2011-02-23T14:43:00.002+02:00

Ma kingin Sulle mõttes praegu ühe ilusa gerbera, just Sulle!

2011-02-21T21:26:00.003+02:00

Inimesed elavad tuleviku nimel. Õpivad, et tulevikus oleks kergem. Töötavad, et tulevikus oleks mugavam. Planeerivad, et tulevik oleks kindlam. Just kui oleks olevik vaid tuleviku ori. Olematu tähtsuse ning väärtusega. Ühel hetkel võib aga avastada, et olevik on läinud ning tulevik on tulemata. Järele on jäänud vaid kaos iseendas, identiteedi kriis nagu nad ütlevad.

Võta aeg maha ning hinda seda, mis sul praegu on.
Usu, ka see on väärt Sinu naeratust.

"Kuidas me peaksime elama?"

2011-02-20T23:44:00.001+02:00

Audrey Hepburn on öelnud: „Kõige tähtsam on nautida oma elu – olla õnnelik – see on kõik, mis loeb.“ Kõlab üsna lihtsalt, kuid ometigi on õnnelikkust ning rahulolu oma eluga üsna raske saavutada.

Maailmas on läbi aegade valitsenud teatud nö õnne standardid. Kui on olemas selline maja, auto ning perekond, oldakse kindlasti õnnelik, või hoopis taoline töökoht, sõbrad ning saavutused. Kui aga need standardid ja eesmärgid elus kätte võideldakse, avastatakse, et midagi on siiski puudu. Me käitume nagu mugavus ja luksus oleksid õnneliku elu põhitingimused, kuid kõik mida me õnnelikuks eluks tegelikult vajame, on lihtsalt midagi mille üle entusiastlik olla. Entusiasm on see, mis teeb inimese õnnelikuks. Olgugi, et see võib viia eksimuste, alla andmiste ning segadusteni. Üldkehtiv tõde on, et inimene tekitab oma elus suuremaid segadusi nii või naa, kuid tema enda otsustada on, kuidas ta neid tekitab. Öeldakse ju, et ei loe milline on sihtmärk, vaid milline on teekond selleni. Ei tasu ootama jääda, et saatus teeb sulle õnne näol kingituse. Saatus on vaid rumal ettekääne neile, kes ootavad et asjad hakkaksid toimima, selle asemel et ise panna neid toimima.

Väsitav on kuulata, kuidas inimesed vajavad alati põhjust millegi tegemiseks enda elus. Tegutsema peaks siis, kui sa tahad seda teha. Kui see on lõbus, kui see teeb sind õnnelikuks. Elus pole mõtet teha asju, millest sa tegelikult ei hooli. Ka teisi inimesi pole mõtet aidata, kui sellel heateol polnud südamlikumat sisu, sest pole mõtet lugeda oma heategude arvu, ning selle suuruse üle rõõmustada. Pigem tasub lugeda neid hetki, mil sa ise tundsid end õnnelikuna tänu sellele, et tegid kellegi teise õnnelikuks.

Elu tuleb nautida. Tuleb minna ja teha omaenda vigu. Tuleb kukkuda, haiget saada, nutta, naerda, armastada ning uuesti jalule tõusta. Tuleb ronida kõrgeimatele mäetippudele ning laskuda madalaimatesse kanjonitesse. Tuleb rännata mööda maailma, külastada kuud ning ujuda kosmoses. Tuleb lasta kujutlusvõimel joosta ning vaimul kõrgustesse tõusta. Miks? Sest kui elu lõpul peaks tõesti tulema hetk, mil on võimalik näha oma elu kiirkäigul uuesti, siis on need asjad mis jäid tegemata ning ütlemata need, mida kahetsetakse. Elama peab nii, et inimene ise rahul ning õnnelik oleks. Rahulolu ning õnnelikkus on minu ideaalse elu võtmesõnad.

2011-02-17T19:43:00.002+02:00

Mitte täna. Täna ma olen alla andnud.
Homme proovin ma uuesti.
Tule siis tagasi.

2011-02-13T22:01:00.002+02:00

"Ma ei saa ilma temata elada."
Ja miks sa siis praegu hingad veel?

Mõtle,
mõtle hoolikalt,
siis ütle.

2011-02-02T00:55:00.002+02:00

Kas ma saan talle täielikult andestada, kui ma ei suuda seda kunagi unustada?
Andestada, see tähendab unustada. Unustada on aga raskem kui andestada.

2011-02-01T18:35:00.004+02:00

Ta on minust vähemalt 50 aastat vanem, takkus habeme ja tumesinise põlvini mantliga. Ma möödusin temast sel samal tänavanurgal kus alati, kuid tookord polnud tema silmad maha löödud vaid ma tundsin kuidas need mind temast möödudes saatsid. Mind valdas tugev tunne seisma jääda ning end tema poole pöörata. Ta kõndis mu ette, vaatas mulle sügavalt silma ning lausus kõige südamlikumal viisil: "Ma näen seda su silmis ja hoiakus."

"Mida?"

"Ta elab sinus ikka veel, sinu südames. Ära jäta teda. Ära anna alla." Ning ta istus tagasi oma tänavanurgale, silmad rahus taas maha suunatud.

2010-12-26T21:11:00.006+02:00

Ma südamest loodan, et Sul olid vähemalt sama toredad jõulud kui mul! :)

2010-12-22T23:04:00.004+02:00

Sügis pole kunagi olnud minu aastaaeg. Ometigi igatsen ma neid hilissügisõhtuid, mil uinusin aknale langevate vihmapiiskade saatel.

2010-12-07T23:33:00.002+02:00

Keegi küsis mult hiljuti, et kuidas ma jaksan nii mitme miljoni asjaga korraga tegeleda; justkui oleks ma väsimatu? Aga on mul siis valikut? Ma lihtsalt pean jaksama. Mis kõige tähtsam, ma ise ju tahan. Inimese enda tahe on tõenäoliselt kõige võimsam energiaallikas, jõud mis paneb asjad liikuma, sündmused juhtuma. Tuleb olla tugev ning teha seda, mida südamest ihkad. Ja kui tekibki hetk, mil tunnen, et nüüd enam ei jõua, siis on mu kõrval alati keegi, kes tõstab mu uuesti jalule, toetab ja abistab.

Nii lihtne see ongi.
Naeratus näole ning naudi seda mida teed.

2010-12-07T17:37:00.005+02:00

Elu on just nii ilus, kui ilusana sa seda näha üritad. Mida positiivsemalt sa kõike võtad, seda positiivsem kõik tundub.
Naeratusega muudad nii enda kui ka teiste olemise rõõmsamaks. Pisike, kuid ometi tõhus viis parandada maailma enda ümber ja sees.

2010-12-07T17:22:00.001+02:00

2010-12-06T16:10:00.004+02:00

Ta oli minu aga mitte päris.
Tegelikult polnud mul teda mitte kunagi, seega ma tegelikult pole teda kunagi kaotanud.
Ma arvan, et just nii see jääbki olema.
Mul oli tema, ja temal olin mina.
Aga sellegipoolest polnud tegelikult meid.

2010-11-21T21:29:00.002+02:00

Olen nagu kass, kellele ei meeldi vihma käes olla, kuid ometigi istun akna ääres ja jälgin selle langemist.

2010-11-01T16:30:00.003+02:00

Naljakas, kuidas me vahel näeme asju nii, nagu me tahame neid näha, mitte nagu nad on. Ärgates märkame erinevust ning kuidagi ei taha sellega leppida. Nagu väikesed lapsed jonnime ja ajame asja omamoodi, mõistame ning tegutseme ikka enda viisi. Ja kui keegi üritabki meid tagasi maa peale tõmmata, keerame selja, naeratame ning sammume pea püsti oma rada mööda edasi.

Isepäised olendid.

2010-10-08T17:42:00.002+03:00

"Kui ma olin viiene, mu ema tavatses alati öelda mulle, et õnn on elu võti. Kui ma kooli läksin, küsisid nad, kes ma tahan olla kui ma suureks saan. Ma kirjutasin "õnnelik". Nad ütlesid mulle, et ma ei saanud ülesandest aru. Mina ütlesin neile, et nad ei mõistnud elu."

-tsitaat tundmatult.

2010-10-06T21:49:00.003+03:00

Alati on igas olukorras vähemalt kaks väljapääsu. Mõnikord me lihtsalt ei pruugi ühte neist näha. Või siis ei suuda seda välja mõelda.

2010-10-06T00:27:00.002+03:00

Tunned, kuidas kõike hakkab kogunema liiga palju. Kuidas kõik hakkab vaikselt üle pea kasvama. Kuidas üha rohkem ja rohkem vajud kohustuste koorma alla. Kuidas üha tugevamalt haaravad stressi painavad kombitsad. Justkui oleks terve maailm täiskiirusel tiirlema pandud, ning lisaks veel aega vähendatud.

Aga ometi jätkad kõike vanal viisil. Nagu miski lükkaks tagant, keelaks seisma jääda. Öeldakse ju, et mida rohkem teed, seda rohkem jõuad. Kui istuda päevad läbi diivanil, siis poleks just kuigi palju motivatsiooni end kätte võtta, ning õues paar km ära joosta. Kui sind seob aga kohustus ning eelkõige vastutus millegi või kellegi ees, on kõike justkui kergem teha. Olgugi, et keegi otseselt ei sunni. Eks see ole südametunnistuse asi.

Nii kaua kui teed seda, mida armastad, jätka. Hambad ristis, murra edasi. Tõmba hetkeks hinge ning kuula oma südant, tema teab.

On aeg võtta riske, kullake.

2010-09-10T22:50:00.003+03:00

Ta istus maailma katusel. Istus ja kuulatas. Kõik tema ümber oli rahulik, kuid mitte masendavalt tuju alla viiv ja vägisi negatiivseid emotsioone esile kutsuvalt rahulik, ei. Pigem ümbritses teda rahulolu tunne. Justkui oleks terve maailm enesega harmoonias. Kaunis. Kuid hetkel, mil ta oma silmad avas, mõistis ta, et kogu see õndsus on jäänud temast endast kaugele. Ta sai aru, kuhu ta kuulus ja see polnud seal. Ta ei teadnud täpselt, kus see on, kuid ta teadis väga hästi, et tema süda ei kuulunud sinna. Ta ei saanud enam rohkem aega raisata, ta pidi leidma selle koha. Koha, kuhu jõudes saab ka tema süda naeratada. Ta ei teadnud, kust ta peaks alustama, ta lihtsalt hakkas kõndima. Üks samm, hetk ja päev korraga. Ta kõnnib tänase päevani, kuid ühel hetkel jõuab kätte päev, mil ta peatub.

Ja ühel päeval peatun ka mina.

2010-08-28T15:07:00.003+03:00

Ta küsis mult, miks ma siin olen?
Kui ma vaid oleksin teadnud. Kõik oleks kordades lihtsam olnud, loogilisem. Ma teadsin vaid, et mu jalad olid mu sel tähistaevasel ööl just sellele tänavanurgale viinud ning mu peavalu ei tahtnud kuidagi järgi anda.
"Selleks, et sa saaksid mult küsida, miks ma siin olen."
Me leidsime pingi ja me leidsime Suure Vankri.

Me kuulasime vaikust.

2010-08-27T19:56:00.002+03:00

Kohv pole kunagi reaalsuse jaoks piisavalt kange.

Tõnu Õnnepalu

2010-07-13T00:57:00.003+03:00

"Ma mõtlen, on elus üks aeg, kui sa loed raamatuid. Aga see võiks viia su aega, kui sa neid enam ei loe. Sest muidu see on ju ilmaaegu. Kui sa pead sinna aina lisama ja lisama, siis see on ju nagu sõelapõhi. Sa loed, mitte selleks, et teadmisi koguda, vaid selleks, et aru saada. Et välimine teadmine ja sisemine olek kokku jookseksid, resonantsi läheksid. Siis ei tohiks raamatuid enam vaja olla, siis see peaks juba ise edasi töötama. Või kui sa siis veel loedki, ja miks mitte, siis on see nagu palveveski keerutamine. See ei vii kuhugi, see toob su paremal juhul siiasamasse, kus sa oled.

---

Raamatuid ei tohi iga inimese kätte anda, õiget raamatut peab õige inimene lugema, muidu võivad asjad segamini minna.

---
Vanad majad on natuke nagu vanad inimesed, tihti tüütud, aga kui tuleb selline eriline hetk, kui nad millegi üle ei kaeba, kui miski neid ei sega ja kui neile meenub, kui nad muutuvad oma elu rahulikuks jutustuseks, siis on neil korraga palju pakkuda. See hetk tuleb lihtsalt ära oodata, selle saabumist ei saa kiirendada. Ja kui ta on, tuleb kohal olla, midagi muud pole vaja teha.

---
Sest kultuuri saladus on see, või mis saladus, aga alati ei panda seda tähele: vana on kõige alus, aga vanast võidakse aru saada ainult uue kaudu, ainult uut luues, seda vana pärandit mitte kõigest väest järele aimates ega ka mitte kõigest väest uutmoodi tehes, vaid seda ümber luues, uuesti luues.

---
Miski ei tööta kultuuris kindlamini kui klišeed."

“Flandria päevik”, 2007

2010-07-08T23:34:00.001+03:00

Ühtne Eesti Suurkogu 07.05.2010

2010-07-06T23:00:00.006+03:00

Inimesed kannavad tihti kaasas mineviku aheldavalt rasket koormat. Koormat, mis sisaldab kõike selleks, et mõista olevikku ning vastu võtta tulevikku. Koormat, kust võib leida kõike üleliigset, takerduma panevat, jalgu jäävat.
Kerge on öelda, et lase lahti, jäta maha. Kõige raskem on ehk loobuda inimestest, sest tänu neile oled sa täna siin ja praegu just see, kes sa oled.
Õnneks või kahjuks.
Olgugi, et nad on mänginud sinu elus tähtsat rolli, ei suuda sa nende kõikidega säilitada seda sidet, tunnet, kontakti, mis valitses teid tol hetkel, kui naersite kahekesi küünlaleegi üle või jooksite pimesi mööda rannaliiva.
Ära muretse inimeste pärast, kes on sinu minevikust. Sellel on põhjus, miks nad ei jõudnud sinu tulevikku. Kuid mälestused on need, milles nad edasi elavad.
Just armid on selleks, et tuletada aegajalt meelde, et minevik on reaalne.

2010-06-23T00:06:00.003+03:00

Kas me võiksime teeselda, et lennukid öises taevas on just kui lendavad tähed?

Mulle kuluks väga üks soov praegu.

2010-06-05T23:26:00.002+03:00

Vanad hakkavad elust eemalduma, kaduma. Uued pole jõudnud veel südames kinnituda, kindlat kohta leida, või pole ise suutnud neile kohta omistada, usaldada. Ühtäkki tundub kõik nii ebakindel, -selge. Miski pole enam sama, kuid ka mitte see, mis võiks olla. Kuid ometi on miski, mis aitab edasi liikuda - samm sammult, tund tunnilt, päev päevalt. Unistus, lootus, et ühel päeval ärkad üles teadmisega, et kõik on täpselt nii nagu peab.

Unistustel on tiivad, mis meid elus edasi kannavad.

Ja pealegi, inimene, kes oskab unistada, on ilus inimene.

2010-06-04T14:41:00.002+03:00

Kohtan harva laule, mille sõnad jäävad tugevamalt hinge kriipima, südant liigutama. Veel harvem kohtan ühelt esitajalt rohkem kui üht sellist laulu. Kuid Martina Mcbride sai sellega hakkama. "God's Will", "Anyway", "Concrete Angel" , need sõnad ja videod - kirjeldamatult hea.

2010-05-23T23:13:00.003+03:00

Kõik, mis pani sind kasvõi hetkekski naeratama, oli seda väärt, olenemata sellest, kas sa hetkel nõustud sellega või ei.

Oled väga oodatud :)

2010-04-18T21:23:00.001+03:00

2010-04-14T00:36:00.002+03:00

Keegi ütles kunagi, et pole olemas kedagi, kes ei suudaks armastada teda, olles ära kuulanud tema loo.

Emotsioonid, elamused, kogemused, haavad, naerukurrud, pisarad, armastused, vihkamised, kallistused, suudlused, vaikimised, karjumised, karistused, petmised, valed, kingitused, teesklemised, tantsimised, laulmised, hilinemised, andestamised.

Kevadine päike paitamas juukseid. Linnud pargi puudel kuulutamas peagi saabuvat suve. Pehme pleed minu õlgadel. Aurav kohvitass sinu kätes.

Mina ja sina. Minu lugu. Sinu lugu.

Pane mind sinusse armuma. Jaga minuga oma lugu.

2010-04-02T10:32:00.001+03:00

2010-03-27T00:08:00.001+02:00

Üksinda olemine ja üksik olemine on kaks täiesti erinevat asja.

2010-03-26T23:31:00.002+02:00

Võta üks päev ning ole nii produktiivne kui sa suudad.

Pane end proovile.

Võid nii mõnegi tugeva omaduse ning nõrga koha enda juures (taas)avastada.

Vahel on hea, see enesega katsetamine. Justkui kasvataks iseloomu, treeniks, kujundaks. Eks sedagi vahest vaja ole.

2010-03-24T10:26:00.002+02:00

Mu viie-kuusel karvapallil on hammaste vahetuse aeg. Sõime ema ja õega köögis hommikut, kui koer samal ajal pliidi ees lamas ning ahju äärt limpsis.
Ema:"Teeme ahju ukse lahti, peseb seest ka ära! Masuaeg teeb leidlikuks: Teeme firma, kellel on vaja ahju pesta, saadame Billa kohale."

2010-03-18T23:44:00.006+02:00

Tahaksin paljajalu joosta paduvihmas, pannes mööda minejaid hetkeks mõtlema elu rõõmudele. Tahaksin istuda pargipingil, rüübates kakaod ning nautides lumesadu, varbad jäätumas. Tahaksin ärgata päikesetõusuga rannal. Tahaksin tantsida kuuvalgel mööda katuseid. Tahaksin joosta kilomeetreid, mõeldes mitte millelegi. Tahaksin aidata tuua vett Aafrika küla noorimal 15 km kaugusel olevast allikast. Tahaksin laulda Kuuba kitsastel ja tolmustel tänavatel laule, mille tähendusi tean vaid mina. Tahaksin lennata langevarjuga, tundes end vabana. Tahaksin lennutada paberlennukeid mööda lõpmatut põllumaad. Tahaksin hüpata heinapallide otsas. Tahaksin pista kommi inimese taskusse, kellega ma pole võib olla mitte kunagi vestelnud. Tahaksin naerda ja mängida koos lastega, keda ei ümbritse armastav perekond. Tahaksin korjata metsa all mustikaid. Tahaksin küpsetada suure koogi ning jagada seda inimestega, kellel pole võimalust seda endale lubada.

Tahaksin sosistada kõrgel mäe tipus tuulele, kui õnnelik ma olen.

Kalev Kesküla

2010-03-16T00:03:00.001+02:00

"Pean silmas, et igaüks vajab mingit omamüüti, mingit minapilti. Pikapeale ei pruugi see olla enam väga adekvaatne – oleme endale loonud kujutluse iseendast ja sellesse kinni jäänud. Aga see ongi normaalne – inimene ei saagi kogu aeg tõmmelda ja mainet kujundada nagu väikeriigi välisministeerium. End oma minapilti unustamine annab elule sumeduse."

"Twitteri-säutsu all peaks olema ka mõned aastad teadmisi ja tundekasvatust."

"Aga eks raamatud ole ikka targemad kui nende autorid."

Tema intervjuu Postimees Online'is.

2010-03-11T21:11:00.002+02:00

Ma arvan, et ma ei lakka kunagi võõraid armastamast. Nende väline teadmatus neis on kütkestavalt tõmbav. See lihtsus ning naiivsus, millega nad sinust lähimas Selveris mööduvad. Nad kõik elavad omas maailmas, omade probleemide küüsis, murede ja rõõmudega. Igaüks enda eest. Igaüks pea püsti. Uhkelt. Võideldes.

Arvad, et oled üksi selle maailma halastamatu ning katkematu sisemust hävitava rutiini küüsis?
Vaata enda ümber. Vaata nende silmadesse. Sa pole üksi. Meid on palju.
See ongi see, mis paelub. Nende võõraste olematu kuid samas täiuslik sarnasus sinu enda ja sinu probleemidega.

2010-02-12T14:35:00.002+02:00

Nad tavatsevad öelda, et kodu on seal kus on su süda. Ma kardan, et ma pole leidnud oma kodu.

Ja ma jätkan ringis ekslemist, kartes kutsuda seda kohta enda omaks.

2010-02-06T22:01:00.002+02:00

Vahest lihtsalt ei jaksa, kuid hea on teada, et alati pole vajagi.

2010-01-30T00:27:00.002+02:00

Vaata neid tähti.

Need on samad tähed, mis moodustasid kujundeid ka eelmisel nädalal, aasta tagasi. Samad, mis valgustasid õhtuid, mil olime lapsed. Mil me polnud veel sündinudki. Sada aastat tagasi.

Mitte keegi ei saa kunagi teada, kes me oleme, aga nende õhtuid valgustavad need samad tähed taevas, mille valgel me südaöistel jalutuskäikudel kakaod rüüpame.

2010-01-25T22:53:00.003+02:00

Vahest seikleb mu pilk mööda ruumi, mis on täis inimesi, üritades välja nuputada mida nad võiksid hetkel mõelda. Ma vaatan, kuidas nende kulmud on kaardunud. Üritan lugeda pilke, mis nende silmist peegelduvad. Jälgida viisi kuidas nad istuvad. Ja ma üritan lugeda nende mõtteid.

See on veider: fakt, et inimesed suudavad rääkida oma mõtetes ja me ei kuule neid ning kuidas nad võivad täpselt sama asja mõelda, "Huvitav mida kõik teised praegu mõtlevad?"

2010-01-21T22:15:00.002+02:00

"Ma arvan, et perfektsus on inetu. Kusagil inimeste tehtus tahan ma näha arme, ebaõnnestumist, segadust, moonutusi."
- Yohji Yamamoto

Pille Hanni, "Ma armastasin kiskjat"

2010-01-18T20:55:00.004+02:00

Lugesin mõnda aega tagasi läbi 2 aastat tagasi ilmavalgust näinud ja palju kõmu tekitanud Pille Hanni autobiograafia. Ma pole ammu lugenud raamatut, mis tekitaks minus nii palju vastuolulisi mõtteid ja emotsioone.

Raamatu peategelane oli terve raamatu kirjutanud suhteliselt subjektiivsena, enda arvamusest lähtuvana. Loomulikult, kes siis ei kirjutaks enda elulugu isiklike vaadetega. Üks läbivaid jooni kogu teose vältel oli see, kuidas autor ennast kõige ohvriks tõi, eelkõige armastuse. Ta süüdistas kogu oma ebaõnnestunud elus absoluutselt ennastsalgavat armastust oma abikaasa vastu. Nagu oleks armastus olnud mees, kes revolvrit ta oimu kohal hoidis, ning ähvardanud tulistada kui ta olnuks üritanud politseile teatada, et ta mees vastu hommikut inimliha köögis praeb. Nagu oleks armastus olnud hiiglaslike küünistega elukas, kes takistas tal haarata telefoni, kui mees tuli koju tapetute meenetega. Tema jaoks ehk oligi. Kuid ta ju ise lõi endale selle puuri, mida ta nimetas armastuseks. Miski, mida ma kunagi pole suutnud mõista, on enese ülemäärane salgamine, oma identiteedi alla surumine ja peitmine, oma 'mina' hävitamine. Ja seda kõike kellegi teise nimel. Kellegi teise, kes seda kõige vähem väärib ning kes seda grammigi hinnata ega väärtustada ei oska.

Ta kirjutab endast kui ohvrist. Ma ei väidagi, et ta seda polnud. Ta oli eelkõige vaimse vägivalla ohver. Ma pole õige inimene ütlema, et ta käitus valesti, kuigi kogu mu sisemus seda karjub. Mul pole vähimatki aimu, kuidas mina käituksin selles olukorras. Olgugi, et hetkel ma arvan täpselt teadvat, mida ma ette võtaksin, kui mu kunagine abikaasa oma mõrvatöödest mulle pajatama tuleks. Inimene võib ju paljutki arvata, tegelik olukord näitab aga mis juhtuma hakkab või mitte.
Huvitav lugemine.

"Inimsööja lesk - nii on mind kutsutud viimane veerand sajandit. Tookord mõtlesin ma nii:
"Ma ei tea, mis mul on, aga ma ei suuda teda üles anda. Ma tean, et ignoreerin kõiki seadusi, kuid ma ei suuda minna kaebama oma abikaasa peale, keda ma kõigele vaatamata armastan. Vaatamata isegi sellele, et ta on mõrtsukas. Olen alati olnud otsustusvõimeline naine, kuid miks siis nüüd ometi tõrgub kogu mu olemus? Mina saan armastusest aru nii, et see peab olema absoluutselt ennastsalgav, midagi vastu nõudmata, armastus peab esile tõstma selle inimese, keda armastad, sind ennast samal ajal varju jättes. Peab olema pikameelne, alandlik ja mis põhiline, tundma kogu oma olemusega, et oled nõus loobuma kõigest armastatu nimel.""

2010-01-14T23:09:00.000+02:00

2010-01-03T02:55:00.002+02:00

Mis on vale, saab õigeks. Mis on valu, saab rõõmuks. Mis on haige, saab terveks. Mis on raske, saab kergeks. Mis on kadunud, saab leitud.

Kõik, mida sa vajad, on aeg.

2009-12-27T14:49:00.003+02:00

Leia oma Õnnelik Mõte, ning tõuse lendu!

Ära oota, et keegi puistaks sulle haldjatolmu ning tõukaks tagant. Leia oma eesmärk ning siruta tiivad selle poole.

Midagi, mida võiksid vaadata.

2009-12-23T12:30:00.003+02:00

2009-12-19T20:26:00.002+02:00

Ma armastan seda külma väljas, see paneb mind seest soojemana tundma.

Tänase päeva moraal.

2009-12-18T22:18:00.002+02:00

Ära kunagi söö marmelaadi tühja kõhuga!

2009-12-17T16:00:00.003+02:00

Ma võin ju olla kõige naiivsem inimene, keda te kohanud olete, kuid sellegi poolest usun ma, et elu on ilus.
Tuleb vaid õigelt poolt vaadata.

Vaata enda ümber ning jaluta esimese inimese juurde, keda sa näed. Võta talt ümbert kinni ning kingi talle üks kallistus. Muuda kellegi päev rõõmsamaks just nagu muudetakse sinu päev iga pisiteoga väärtuslikumaks.

2009-12-06T13:11:00.003+02:00

Tahad olla õnnelik? Tee keegi teine õnnelikuks.
Jagaja rõõm on kahekordne rõõm.

"Kui me tunneme armastust ja lahkust teiste vastu, ei pane see ainult teisi tundma armastatud ja hoolitsetuna, vaid see aitab ka arendada sisemist õnnetunnet ja rahu."
- Dalai Lama

Tasakaal

2009-11-28T20:53:00.003+02:00

Ole rahul ja tea, et sa oled täiuslik oma ebatäiuslikkuses.

Jaan Tätte

2009-11-23T23:43:00.002+02:00

"Mõni ütleb, et ta ei taha üldse vanaks saada. Mina tahan väga.
Tahaksin istuda vana taadina pargipingil ja vaadata noori.
Näha, kuidas noored ei saa aru kõige lihtsamatest asjadest ja
kuidas nad ei julge teha seda, mida oleks kohe vaja teha ja kuidas nad ei julge ütelda seda,
mida oleks pidanud juba ammu ütlema.
Sellepärast, et nad kardavad haiget saada.
Sellepärast, et nad arvavad, et kõik on alles ees ja kiiret pole kuhugi.
Ja ükskord taipavad, et ees on järjest vähem ja see,
mis jäi tegemata või ütlemata, see jäigi tegemata ja ütlemata."

Tänu jumalale kinkekottide eest!

2009-11-21T20:53:00.005+02:00

Pakkisime täna kaheksakesi lastele jõulukingitusi. Alustasime kell pool 11 hommikul ning lõpetasime õhtul seitsme paiku. Pakitud sai 1280 kingitust. Ma arvan, et ma ei taha mitte ühtegi kingitust enam pakkida, mitte ühtegi punast slehvi, jõuluvanaga kinkepabereid, tsokolaade ega piparkooke näha. Minu edasised jõulukingid tulevad kinkekotis, see on kindel.

Kolmapäeval laienes jälle minu pisike pere ühe liikme võrra. Otsustasime emaga, et nii ikka ei saa, ka meil peab koer olema. Mul on alati olnud koduloomad, olen harjunud nendega, õppinud neid armastama. Enam ei oskakski ilma. Minu uusima karvapalli nimi on Peak River Billapaloona, lühidalt Billa. Donnal, minu kiisul, on hetkel küll raskusi uustulnuka talumisega, kuid küll ta ära harjub. Billa ja Bessu, minu koer Pärnus, saavad aga ema sõnul suurepäraselt omavahel läbi. Ohh, küll on hea koju tulla kui mõni karvapall sulle rõõmsalt vastu jookseb ning sülle hüppab, kelle silmadest võid välja lugeda kui kallis sa talle oled.

2009-11-17T22:20:00.003+02:00

Taasavastasin enda jaoks jälle selle andeka muusiku.
Vahelduseks on hea.

Giovanni Boccaccio, "Dekameron"

2009-11-09T22:15:00.004+02:00

"Kes ei teaks, et inimestele on vein Cinciglione, Scolajo ja paljude teiste arvates väga hea asi, kuid kahjulik sellele, kes palavikus on? Kas me hakkame nüüd ütlema, et vein on halb, kuna ta on kahjulik neile, kes palavikus viibivad? Kes ei teaks, et tuli on surelikele väga kasulik ja koguni hädatarvilik? Kas me hakkame nüüd ütlema, et tuli on halb, sest ta põletab maju, külasid ja linnu? Ka relvad kaitsevad neid, kes tahavad rahus elada, ja ometi toovad nad sageli inimestele surma; iseenesest pole nad kahjulikud, küll on aga nad seda inimeste tõttu, kes neid kurjasti tarvitavad. Rikutud aruga inimene ei mõista ühtki sõna kainelt ja nagu tal mingit kasu pole sündsatest sõnadest, nõnda saavad sõnad, mis ehk päris sündsad pole, õige aruga inimest sama vähe määrida kui pori päikesekiiri või maa peal olev mustus taevailu. Millised raamatud, millised sõnad, millised tähed on pühamad, üllamad, auväärsemad kui pühakiri? Kuid eks ole olnud küllalt neid, kes seda valesti tõlgitsedes ennast ja teisi hukatusse on viinud? Iga asi iseenesest on millekski kõlblik, kuid halva tarvitamise juures võib ta paljudele kahju tuua."

2009-11-08T12:56:00.003+02:00

Armastusest tulvil Isadepäeva!

"Vaikus", Romano Battaglia

2009-10-30T23:08:00.003+02:00

"Kõik on üksi siin ilmas.
Tähed, tuuled, taevakehad, pilved, vesi,
lained, kuu, päikene.
Oleme rändajad kõiksuses, kauguses justkui paistaks teise
taevakeha helendav täpp, ent märkame siis,
et oli vaid päikesest
läidetud meteoriidikillu peegeldus.
Tunneme vajadust tundma õppida
tundmatut ja rebime end lahti maapinnast,
et astuda üle teise ilma piiride.
Vahest ootab saatus meid
seal, kus lõpevad unistused
ja meist saavad taevaruumi sangarid.
Ja me uinume rahus
taevatähtede kalmistul.

---

Raske on kustutada sügavaid jälgi,
mis sündmused on vajutand me
hinge. Oleme oma mineviku vili,
oleme elu ise, mis kasvand me sees
nagu puutüvi
oma värvide, lõhnade ja konarustega,
mis tuuled ja vihmad on jäädvustand alatiseks
tema koorele. Oleme ka läbielatud aeg:
oleneb meist endast, kas saada uueks inimeseks
või jääda vanaks nagu me aastad
ja mälestused.
Peame julgema heisata purjed
ja seilama sinna, kuhu saatusetuuled laevukese
tõukavad. Püüd mõtestada oma olemasolu
võib meid meeleheitele viia,
kuid elu ilma tähenduseta
on nagu ihade ja hirmude
piinapink."

2009-10-27T14:11:00.002+02:00

Ohh, teate, vahel on nii hea mitte teada.

2009-10-25T13:37:00.002+02:00

Muusika.

2009-10-20T22:51:00.002+03:00

On laule, mis panevad meid muusika rütmis vaikselt õõtsuma. On neid, mis meid pööraselt rütmiga kaasa viivad. On laule, mis panevad meid sõnu kaasa ümisema. On neid, mis meid ümbrust unustavalt kaasa lõõritama ajavad. On laule, mis toovad naeratuse näole. On laule, mis pisara silmi kisuvad.

Kuid parimad laulud on need, mis viivad meid mälestustesse, mil esimest korda neid laule kuulsime.

2009-10-14T23:35:00.002+03:00

Ma arvan, et täna on ideaalne päev ideaalseks päevaks.

Jääboiler- kaks tüdrukut

2009-10-10T21:09:00.002+03:00

2009-10-04T11:51:00.002+03:00

Ilmselgelt on meil kõigil hommikuid, mil kohv pole kunagi piisavalt kange.

Minu oma algas praegu.

"Au bleu cochon"

2009-10-02T22:03:00.004+03:00

Käisin täna Sõltumatu Tantsu Ühenduse korraldatud šveitsi tantsutrupi Drifti etendust, "au bleu chochon" (eesti k. "sinine siga") vaatamas Kumu auditooriumis. Tunni ajane etendus suutis kinkida võimsaid meeleolu kõikumisi ning tunnete segadusi.

'Au bleu chocon' oli baar: sätendavate kardinatega, telakaga, mis näitas järjepidevalt jalgpalli mängivaid jäneseid, karvaga kaetud iglu ja valgustusega, mis etenduse arenedes muutus üha kriiskavamaks ja värvilisemaks. Igapäeva absurdsused ja inimlikud (liialdatud)reaktsioonid olid paljastatud läbi loomse juhtimise. Ahnus, eskapism ja lahingud muutsid inimese bella figura pööriseks ja sundisid ka kõige normaalsema käitumise mõistlikuse piirile. Aeg-ajalt roomas naine iglusse nagu oleks maailm olnud jäine planeet ja täiesti eksinud.

"Au bleu chocon" tuletas meelde, et inimene on haletsusväärne loom ja maailm eksinud hingede loomaaed. Igasse hetke oli sisendatud ootamatuse potentsiaali. Mänglevad hetked, mis olid järsult segatud hirmuäratavatega, üksindus seltsivusega.

Tegelased olid pooleldi inimesed, pooleldi loomad. Nad olid inimesed, kelle hübriidne loomus oli kirjutatud nende rinnasiltidele ja kes ei kohandunud mitte mingisugusteks psühholoogilisteks stereotüüpideks. Inimlikud elajad, kelle hübriidsed iseloomujooned olid sildistatud nende siltidel..

See oli tants ettevaatlikute lähenemiste ja kaklustega.

Kellel vähegi võimalust ning kui pileteid alles, soovitan pühapäeval Tartusse, Sadamateatrisse vaatama minna.
Lühike video etendusest.

Prioriteedid.

2009-09-27T23:27:00.003+03:00

See ei loe, kui palju sa kulutasid. See ei loe, kui palju inimesi sinu jaoks töötas. See ei loe, kui kaugele sa reisisid. See ei loe, millist autot sa juhtisid. See ei loe, kes teadsid su nime.
Loeb, kui palju sa armastasid.

2009-09-20T21:45:00.003+03:00

On pühapäeva õhtu, kell on 21:46 ning mu ees laual lebab päevik, millest võib lugeda, et homseks on mul pea igas aines midagi õppida. Ning nii palju kui ma ka tahaksin, ei saa ma väita et just vähe oleks õppida. Päeviku kõrval aurab kuum tass rohelist teed, arvutis mängib John Mayer ning minu pisike karvapall nurrub õrnal toonil mu süles. Ja ma naeratan. Ma naeratan, sest ma olen õnnelik. Olgugi, et ma tean, et ma enne südaööd magama minna ei saa, sest õppida on vaja. Olgugi, et ma tean, et mu viimane matemaatika kontrolltöö läks täiesti nihu. Olgugi, et ma tean, et kõik pole sugugi hästi. Ma olen siiski õnnelik ja naeratan.

Ma naeratan, sest ma vajan seda hetkel.
Ma naeratan, sest mul on mälus hetki, mis vajavad seda.
Ma olen õnnelik.
Ma naeratan.

Ilme.

2009-09-16T23:19:00.003+03:00

Aeg ajalt näen ma peeglis ilmet, mis peegeldab segadust, nagu poleks ma päris kindel, kas ma peaksin Maal olema.

Tiivad.

2009-09-10T23:36:00.006+03:00

Aeg-ajalt vajavad meie kõigi tiivad parandusi. Hetkedel, kus tunneme end lennuvõimetuna ning istume üksinda puu all lootust kaotades, et kunagi jälle lendame, märkame eemalt, kuidas sõber kindlameelsel sammul meie poole tõttab, hoides käes kleeplinti ja liimi, niiti ja nõela, nööri ja vanu ajalehti. Ta istub meie kõrvale ning naeratab. Naeratab ja lausub: "Varsti, varsti lendame jälle koos," ning asub innukalt meie tiibu parandama. Päike tuleb välja, linnud laulavad puu ladvas, kuid tiivad on katki. Miski ei aita. "Sa pead need ise parandama," lausub ta, lootus silmis säramas. "Aitäh," lausume me ning oleme valmis proovima. Oleme valmis uuesti proovima parandada oma tiibu, sest tema oli valmis proovima.

Me lendame.

Uus algus.

2009-09-02T23:19:00.004+03:00

Stress, peavalud ja närvilised nähvamised. Tunned, kuidas kõik kuhjub kokku. Kõike on korraga liiga palju. Nad ütlevad, et proovi ühest otsast pihta hakata ning haruta need pusad oma elus lahti. Proovid, kuid tulemusteta. Mida enam sa üritad elupusasi lahti harutada, seda enam neid juurde tekib. Ühel hetkel avastad end ühe lõngakera pusa keskmest, millest pääseda pole enam võimalik nii, et lõng terveks jääks. Võtad julmalt kätte käärid ning lõikad endale tee läbi tuttavate lõnganiitide. Mõne kallima jupi haarad kaasa, ning jooksed. Jooksed kaugele eemale. Et saada uus algus. Et alustada uut pusa.

Alati ei saa kõike lahendada. Vahel on targem kõik jätta ning eemal puhtalt lehelt alustada. Põgenemine pole lahendus. Otsustada elus uus lehekülg keerata on lahendus.

2009-08-26T02:13:00.002+03:00

See, mida sa võtad iseenesest mõistetavana ning jäädavana, kaob üsna kiirelt. Hakka hindama seda. Alusta kohe.

Sul pole palju aega.

2009-08-17T12:58:00.001+03:00

Vahel asjad ongi nii nagu nad näivad olevat.

2009-08-16T00:49:00.001+03:00

Sa võid leida õnne hetkes, mil lugesid seda lauset.

Sõprusest

2009-07-30T23:43:00.008+03:00

Olen viimasel ajal palju mõelnud sõprusele. Rohkem vist isegi sellele, millist sõprust inimene vajab; millist sõprust mina vajan. Selliseid suhteid on palju, mida nimetatakse sõpruseks. On neid, kui oled inimesega lahutamatu paar kuud. Ent siis hakkab suhe jahenema ning poole aasta või aasta pärast te vaevalt ütlete üksteisele tänaval möödudes 'tere'. On neid, kui inimene arvab, et saab sinuga suurepäraselt läbi, sa isegi arvad seda. Kuid südames tead väga hästi, et ta helistab vaid siis kui temal on sind vaja, sinu jaoks olemas olemisega on juba raskusi. On neid, kui inimene arvab, et ta on alati sinu jaoks olemas, tegelikult näed sa teda vaid korra kuus, kui sedagi, ning siis kuuled detailselt tema tegemistest selle aja jooksul. Ta küsib monotoonsel toonil kuidas sul läheb, ning siis jutustab edasi, mis ta parima sõbraga või viimasel reisil juhtus.
Me vajame enda ümber inimesi, kes on meie jaoks olemas, kui me seda vajame. Kes kuulavad meie muresi ning istuvad meie kõrval vaikides, kui me tunneme seda vajavat. Kes hoolivad meist ning keda saame usaldada. Kes suudavad tuua näole naeratuse, kui me ise tunneme seda mitte suutvat. Kes muudavad meid õnnelikuks, tähtsaks, korda minevaks. Inimesed vajavad selliseid oma ellu. Mina vajan selliseid inimesi oma ellu.

Ma olen õnnelik, sest ma võin nimetada täpselt 2 inimest, kes on minu jaoks alati olemas, keda ma usaldan, ning kes suudavad alati endaks jääda.

Ei tohiks unustada, et sõprus on kahe-mehe-töö. Üks annab ja teine võtab, järgmisel hetkel aga vastupidi. Täna vajad sina tema kallistust, homme aga tema sinu telefonikõnet. See on tiimitöö, üksi lihtsalt ei saa.

Samas, mingil veidral moel me vajame ka neid paari-kuiseid-sõprusi, neid ma-olen-alati-sinu-jaoks-olemas-võibolla-sõprusi. Me lihtsalt ei saaks nendeta, mina ei saaks nendeta. Nad on osa meie elust. Nad õpetavad meid väärtustama, mis on oluline.

2009-07-22T00:43:00.005+03:00

See on minu elu - mingid tühised kuuskümmend või seitsekümmend aastat - ja ma teen selle nii isikupäraseks, nii kordumatuks, nii ilusaks ja nii patuseks, kui tahan, suudan ja julgen. Ma oleksin hull, kui ainsa võimaluse kasutamata jätaksin! Sest nii pikk on elu küll, et oma vigu, kui vaja, ka mitu korda parandada. Aga selleks, et neid vigu üldse mitte teha... noh, nii palju pole mõtet oma elu pealt küll kokku hoida.

"Iseennast kuulates",

Maire Aunaste.

Kontrast

2009-07-13T23:02:00.004+03:00

Sa pead õppima hindama halbu aegu. Nad pakuvad kontrasti parematele hetkedele. Tänu neile säravad positiivsemad ajad eredamalt ning annavad valgust negatiivsematele.
Kõigele on põhjus.
Isegi valule.

XVIII Tantsupidu

2009-07-11T12:02:00.005+03:00

30. juuni- 5. juuli veetsin Tallinnas tantsupeo proovides ja üritusel endal tantsides. Oi ma olen uhke, et saan olla osa sellest pisikesest rahvusest. See tunne, mis seal rahva seas tantsides on, on midagi kirjeldamatut, südant soojendav, hinge paitav. Kellel ei õnnestunud mõnda tantsupeo etendust kohapeal näha, siis soovitan väga tellida selle aasta tantsupeo video :) eriline kingitus iseendale. Filmi soovitus: Laulev Revolutsioon - kohustuslik vaadata igal eestlasel.

"Hõbevalge", Lennart Meri.

2009-06-21T18:38:00.006+03:00

"Isa, milleks on vaja ajalugu?"

---

Muinasluulest ja tuulest kirjutades olen vahel, harva küll, mõelnud ka ajaloo peale. Minevik ei ole veel ajalugu ja fakt ei ole tõde. Neil on isegi kaunis vähe ühist. Ajalugu on teadus. Tõsi, teda on raske defineerida. Erinevalt bioloogiast uurib ta inimest kui sotsiaalset nähtust ja teeb seda teadusliku meetodi abil, mida nimetatakse üldsotsioloogiaks ehk ajalooliseks materjalismiks. Tulemuseks on lause: see võis nii olla ja tõenäoliselt oligi. Luuleraamatus oleme piirdunud lihtsama küsimusega: kas see võis nii olla? Marc BLoch, kuulus prantslane, kellele tema ajalookogemus surus relva pihku partisanivõitluseks fašismi vastu, kirjutas mõni kuu enne kangelasssurma: "Vahel öeldakse:"Ajalugu on teadus minevikust." Minu arvates see on vale. Sest esiteks, paljas mõte, et minevik kui niisugune võiks olla teaduse objektiks, on absurdne. Kuidas võikski ilma eelneva valikuta kuulutada ratsionaalse tunnetamise objektiks fenomenid, millel on ühist ainul niipalju, et nad ei ole meieaegsed? Kas võiksime analoogia põhjal ette kujutada kõikehõlmavat teadust tervest maailmast selle nüüdisaegses olekus?" Definitsiooni kõrvale jättes: milleks siis ajalugu? Piltlikult võiks vastus olla järgmine. Kogemustest teame, et mida kiirem mootor, seda tugevamad pidurid. Mida kiirem areng, seda tähtsam on side minevikuga. Kui olevikku määraks ehk determineeriks üksnes eilne, kõige vahetum minevik, tähendaks see nii labiilset ühiskonda, et see kaotaks skeleti ja variseks laiali. Seda ei ole juhtunud - järelikult on side minevikuga inimese ja tema ühiskonna üks tunnuseid. Inimese bioloogilised tunnused on pärandatavad, sotsiaalsed (esialgu veel) mitte. Tunneme ju juhuse poolt ettevõetud julmi eksperimente inimestega, kes on üles kasvanud väljaspool sotsiaalset keskkonda, näiteks hundikarja seas (Zabelin). Need indiviidid jäid kõigist pingutustest hoolimata looma tasemele ka siis, kui nad täisealistena sattusid tagasi sotsiaalsesse keskkonda. Niisiis on elav side minevikuga inimese kui sotsiaalse olend tunnuseid, inimesest lahutamatu, ning on juba aastamiljoneid mõjustanud inimliigi arengut. Eks järeldu sellest lihtne tõde: mida kiiremaks läheb areng, seda olulisemaks muutub ajalugu.

Et luuleraamatut luulega lõpetada: kui te ei ole just turist, kui olete matkaja - minge rahumeeli mööda viiesaja-aastasest prdulossist ja peatuge viljapõllu ees, mida on üle kahe tuhande aasta lakkamatult haritud. Tehke sellest üks kena pilt. Selles on suurem ajalugu, sest selles elab nii minevik kui tulevik. Ajalugu algab sealt, kus lõpeb luule. Vahel nad riivavad teineteist:

Kes ehitas Seitsmeväravase Teebai?

Raamatuis seisavad kuningate nimed.

Kas kuningad lohistasid kohale kaljurahne?

Ja mitu korda lõhutud Babülon -

Kes ehitas selle nii mitu korda jälle üles?

Millistes kuldse Lima majades

Elasid ehitajad?

Tol õhtul, kui Hiina müür valmis sai

Kuhu läksid siis müürsepad?

Suur Rooma

On täis võidukaari. Kelle üle

Võidutsesid tseesarid? Kas paljukiidetud

Bütsantsis

Leidus ainult losse

Linna elanikkude jaoks?

Isegi ööl, kui vajus merre

muinasjutuline Atlantis

Möirgasid seal uppujad

Oma orjade järele.

Noor aleksander vallutas India.

Kas üksinda?

Caesar võitis gallilasi.

Kas tal polnud vähemalt kokka kaasas?

Hispaania Philipp nuttis, kui ta laevastik

Põhja läks. Oli ta ainus, kes nuttis?

Friedrich Teine võitis Seitsmeaastases sõjas. Kes

Võitis peale tema?

Igal leheüljel on võit.

Kes keetis need võiduroad?

Iga kümne aasta tagant suur mees.

Kes maksis kulud?

Nii palju teatmeid.

Nii palju küsimusi.*

* Bertolt Brecht. "Lugeva töölise küsimused." J.Krossi tõlge.

Ajudega mees; üks vähestest omasugustest.

Läbi.

2009-06-18T01:18:00.002+03:00

9 aastat.

2009-06-15T23:25:00.002+03:00

2000. a esimesel septembril seadis pisike Angela oma esimesed sammud kooli suunas, Pärnu Koidula Gümnaasiumi. Nüüdseks on möödunud sellest üheksa aastat. On olnud nii rõõmu kui kurbust, naeru ja pisaraid, häid ja halvemaid hindeid, tantsu ja sporti, sõpru ning muid tegelasi. Täna oli viimane eksam- inglise keel. Homme astun viimast korda sellesse koolimaija- rahvatantsu trenn. Kolmapäeval on kõik- lõpetamine.

Sügisest on uus linn, uus kool ja uued inimesed. Oh, kuidas ootan. Minu jaoks oli 9 aastat ühes kohas piisav, pisike püsimatu hing nagu ma olen. Mälestusi on häid ja halvemaid, kuid rohkem veel on neid alles ees.

17 juuni, kell 16.00 toimub Pärnu Kontserdimajas Pärnu Koidula Gümnaasiumi üheksandate klasside lõpuaktus. Oled väga oodatud :)

2009-06-14T18:51:00.000+03:00